Normaalne nädal.

Nonii... kerin vaikselt nädalat tagasi...
Algas siis eelmine pühapäeval kui selgus, et Haanjas ideaaltingimused suusatamiseks. Egas midagi...pakkisin asju, ajasin asju, rääkisin Abelile, mis vaja jne. Igastahes 9.45 bussiga sõitsime Võrru. Bussiaknast ainult must maa, Põlvast hakkas päike ka paistma. Võrus istusime kohe Rõuge bussi peale. Nii kui Võrust välja saime ja rõuge silt paistma hakkas, oli mõlemal "midagi kuradit" nägu... lund kuskil 10cm. Ainult keris tuju ülesse. Rõuges selgus, et meil ei ole ikka transporti taluni, kus me oma nädala saaks mööda veeta. Mõtlesime ja helistasime kõigile tuttavatele, kes elavad Lõuna-Eestis aga kõik, võta näpust, olid hõivatud, haiged või kuskil ära. Vastik. Aga noh, me ennegi hullu pannud. Hiigelsuur kott üheskäes, suusakott teise, nii me läksime Kokõmäe( kümnekas, kes esimesega korraga keelt ära ei vääna) poole. Saime vast kildi astutud ja vannutud, et miks ja milleks. Imede ime, järsku jääb üks auto selja taga seisma... "Poisid, me viskame teid ära, teil nii suured kotid" Meil oli hämming aga kuna kotid tohutud, ronisime auto peale. Selgus, et sama Bussiga, millega me Rõugesse saime, tuli ka üks neiu, kellele ema vastu tuli, arvas, et meid peaks peale võtma. Muidugi kutsusime nad kohe õhtuks koogile. Kaspar sai valesti aru, peretütar tegi mulle silma mitte talle. Selle üle vaidlesime me mõnel õhtul, aga selleks, niigi pikk sissejuhatus...
Neljaks jooksime rajale( majast suusarajani 2km, maratonirajale saaks ka 500m-ga hakkama).
Esimesed emotsioonid oli väga positiivsed, ropendama võttis. Paprid räägivad, et sõitsime 1h 30 uisku. Poole peal käis veel rajatraktor, siis läks nii käest ära, et surusin kõik tõusud jalalt-jalale, raskust ei mäleta. Ja pluss lakke ei roninudki.
Teisipäeval sõitsime klassikat, jälg oli jääs aga kõrval pidas päris hästi. Kivil käis ka perega, temaga sai ka paar ringi sõita. Pidime ikka rahulikumalt võtma, võtsingi. Herr Abel suutis muidugi ka suusaklambri ära lõhkuda aga tänu Suusabussi kurvikeerajatele parandasime vea.
Õhtul Uisk, midagi erilist ei olnud... paar kiirendust, enamusest mõnus tiksumine.
Kolmapäeva hommikul jälle uisk, 2h 10, 90% jalalt-jalale rahulik sõit. Ilm hakkas kehvemaks minema, st soojemaks ja udu hakkas metsa kohale tekkima. Mäletamist mööda, midagi tähtsat jälle polnud. Õhtul Kaidoga 7 kiirendust, paar korda võitsin mina, siis jälle tema. Uisk 1h 30( klassikat ei viitsinud määrida, rada oli enamasti jääs ja kõrval oleks kakkunud. Pigem teha korralikult:)
Neljapäeval sõitsime Maratoniraja 2/3 läbi aga kuna öösel oli 5cm värsket sulalund tulnud, siis enamus aja sõitsime tõusuvariant, lihtsalt libisemini oli nii kehv. 2h 50- kulus selle peale. Aga pärast midagi hullu ei olnud, mõnus tunne oli pigem. Õhtul jalutasime poodi, Klubi oli ka haanjasse tulnud lund kaema. Näost oli näha, et kutid kaiffisid ja kadestasid meid, et me seal juba ammu...
Reede hommik oli juba hull, öösel ei olnud külmetanud ja rada oli vesine. Plaanisin, et rallin 3h kokku, pool klassikat ja siis uisku peale. Kaspari määritud suusa ei pidanud... surusin 1h20 paaris, rahulikult, kuna uisk ka veel otsa. Uisu peale minnes tahtis korraks jalga krampi tõmmata aga see kadus laskumisega. Kahe tunni peale sõitsin 2 km anaroobsel lävest 5 lööki all pool. Tundus, et jõuaks kannatada küll. Eks sellised lõike peab rohkem tegema kui lund tuleks. 3h peal sörkisin koju. Pestud, kustud ja kammitud... ootasime autot, mis meid tagasi tartusse tooks.
Laupäev möödus mk-l eessõitjana, tore oli. Enam ei jõua ja ei tulegi rohkem meelde, et oleks olulisest kirjutada. Nädala keskel pidi külmemaks minema, parem oleks! Eks siis peab tagasi Haanjasse kappam, kui ilm lubab. Venemaal ju vaja hästi panna. Päiksed noored.( lund enne ja siis päikest)