Just just.

Nonii, elu ongi peaegu ilus. Töö, meeldiv seltskond( Kaspar nii ja naa), söögipoolis olemas ja trennitingimused igati korralikud. Kunagi eelmise nädala lõpus maandusin koos Kaspari(edaspidi ka tuntud "jobu" all) ja Anderiga(igati muheda töötuttavaga). Arlandast(lennujaam)-Stockholmi saime väikeste viperustega aga Karlstadi bussist oleks peaegu maha jäänud. Õnneks saimegi selle peale. Õhtul jõudsime kella 10 paiku Skare-sse. Seal ööbisime, ja hakkasime hommikul Säffle poole sõitma, Ford Transitiga muidugi aga lube oli meil kolme peale samapalju kui eee, ei oskagi kohe millegiga võrrelda. Igastahes suur null. Aga mis see 70km kiirteel ikka on. Seegi pisike närvikõdiga läbitud. Ja nüüd oleme siin ja oleme siin veel kaua. Seni kuni suusakeskustes majad püsti saavad. Nüüd põhiasja juurde. Trenni jõudsin Esimest korda Pühapäeval. Juke, Peremees, Rootsikunn, seletas, et neil Faktori taga metsas peaks radu ikka olema. Esimesed 2km olid suu lahti, peaegu nagu meie Vooremäed, mägesid küll nii palju ei ole aga jooksmiseks ideaalsed. Täna tõesti enam ei lähe aga puhkepäevi peab ka sisse vedama. Ja nädalavahetus peab matkale jõudma. Eluretsept on vegeteerimisel. Seniks rahvusvahelist päikest ja sooja tuult. Nääme rannas, ja siis lebotame.

Appi.

Elu on nii kiireks kruvitud, et halb hakkab. Suusasport lõppes natukene aega tagasi ära. Eestikate Maratoni ja Etv-hansa viimase etapiga. Asi ei ole kiita. Motivatsiooni isegi vist leiaks tegemiseks aga kas sellel ka mõtet on. Või noh, ma olen nüüd lõpuks peegli ülesse leidnud. (vihje,vihje) Minu keha ehitus pole just kõige suusatajalikum. Võibolla saaks ennast maksimum Jensuga võrrelda aga see oleks liiga mõnus balsam minu kõrvadele. Praegu olen küll jooksmas käinud, jõudu natukene teinud, et käest ära ei läheks. Samas ma ei taha, ei viitsi ja ei oska( või kas ikka oskan) midagi suurt muud teha. Niiet eks ma veel kogun nädala ja siis peaks trenni lahmima hakkama või oma elus mõnele uuele peatükile pealkirja panema. Nii vähe on häbi kirjutada aga üks teatud fänn vast loeb kaks korda, siis tundub pikem. Homme on äkki positiivsemad mõtted küljes , siis tulistan rohkem. Seniks mõnusat Kevadet.

Part 2 Russia.

Õhtul läks käest ära... Pikemalt ei peatu, Liialt kurjust täis. Igastahes Viimane päev Venemaal oli teatepäev. Mul oli au viimast vahetust sõita. Sain Jakobilt teate üle 5. aga ta oli neljanda peaegu kinni püüdnud. Selle sain esimese laskumisega kätte. Jaak veel karjus, et tagant tuleb jube ronija.. vahe pool minti. Poole peal oli ta järgi isegi tulnud aga lõpu tõusu peal olin jälle vahe suutnud 25-30 seki peale viia. Lõpuks anti mulle kaks sinimustvalget lipukest kätte. Finishis elati toredasti kaasa ja puha. Mõnus oli.
Majutuskohas saime veel saunas käia ja kõhu täis süüa. Ülimahe olla jälle. Muidugi mahtus veel enne söömist poolteist tundi võistluste lõpetamise peale. Näitemängust kuni judoni näidati seal. Õõudne. Kõht korises. Vähemalt sai naerda. Muidugi külastasime veel poodi. Laadisime bussi head-paremat vene kraami täis ja hakkasime tagasi Kodumaale tuksuma. Väga mitu tundi. Ebamugavused ja surnud kehaosad.
Parim pala oli muidugi 0.00 paiku. Jakobi ja Kristeliga rääkisime maailmaprobleemidest. Või noh, Jakob rääkis selliseid lugusid, et suu lahti kuulasid ja ei uskunud. Kuigi armastuse kohta ütles väga ilusalt( minuarust), et Armastus on otsus, mida saadavad tunded ja teod. like :O
Laev väljus 8.30 aga meie jõudsime poole nelja paiku Helsingisse, mahe. Külastasime Mäkki. Minu üllatuseks oli 5-st töötajast kolm murjamid. Appi. Aga eks Soomes nii hea elu, et mäki töötajad saadavad ööseks enda "koduabilised" tööle.
Paadis sai niisama kolatud ja üle poole aja lihtsalt aknast merd piiludes. Mõtted korda, onjaa. Tagasitee läks juba kodumaad ülistades ja veel kaarte mängides. Viimane on ilmselt juba haigus. Loodan ravi leida. Nüüd nädala juba kodus olnud ja igati rahul. Kuigi sellised väljasõidud on alati teretulnud ja loodan järgmine aasta ka sellest tripist osa võtta. Seniks päikest ja mõnu reedeks. Eesti Meistrivõistlused ikkagi ja 50km uisku ühisstardist. Igast toredaid taktikaid välja mõelnud :D Nägudeni ja jälle sissekandmiseni.

Russia, Russia! Part 1.

Pikk paus jälle, ma ikka suudan. Aga see selleks. Venemaa ikka põhivärk.
Eelmine kolmapäev kell 16 paiku hakkas nali pihta. Bussis sai kohe poolteist tundi pokkerit mängida. Mäletan, et ise palju ei kaotanud aga Hansul õnnestus mõned kümned Jaagult koorida.
Tallinnasse jõudes oli tunnike aega, hesburger toitis mingi juustueinega ära. Laevasõit oli meeldivalt 2 pool tundi. Suutsin jälle tõestada, et olen rõve. Aga mis teha, ma olen kord selline. No tegelt lihtsalt kirjeldasin mõnda kaasreisijat lihtsalt liiga värvikalt.
Soome jõudsime natukene enne südaööd. Ja siis see algas, meeletu sõit Kostamuksa poole. Ilmselt enamus jagab mu arvamust, et bussis magamine ei ole just kõige mõnusam. Põrandal oli enamvähem. hommikul kaheksa paiku ületasime piiri, see on lihtsalt halenaljakas millised "karvajalad" teisel poolel piiri on. Ja siis Venemaa teed, liikusime vist maksimum 30 km per hour.
Linn oli üks 30-40 km piirist ja me läbisime seda pea tund.. juube. Mul oli siis igastahes nii toorelt suva juba, kann tuim, poolmagamata ja janune. natukene enne 11 sisenesime linna. Vaatad ja imestad kuidas inimesed elavad, halenaljakas. Lõpuks maandusime hotelli, toas puudus küll ventilatsioon aga vist idanaabrite kohta päris hubane. Esimene päev oli sai juba kala panna. Minu venekeel pole just kiita. Nali oli see, et pidime Jaksiga praadi tellima aga saime mingi väikse junni Kreeka salatit, õudus. Aga selle pealt tegime õhtuse trenni. Nii tore, nii tore, nii tore. Trennis sain raja kõrvale kaatri sisse kukkuda, tänan buratiino, kes seal laskumisel oks laiali taarus. Proffessor, Jakob, Napa ja mina, käisime veel trenni lõpus veel hüppamas, vot nii valmistutakse võistluseks.
Õhtul sai veel meie "kaasaelajate" juures saunas käidud, see oli vähemalt mõnus. Õhtuks suruti meil veel punasest kalast kõht täis. Seegi mahe. Peale selle soovisid veel noorsportlased pokkerit mängida, 100 rublase buyin-ga turna. Täpselt ei mäleta, et kuidas läks aga vist mingi raha sain tagasi... Kix`i taktika oli vist kõige kindlam, ta oli diiler. Sa iga mängu pealt 100-se. Mul on veel probleeme võõras kohas magamisega, mingi süü on ka toa ventilatsioonil.
Hommikul pead tõstes, lõin pea vastu õhku ära, õudus. Hea alpimaja oli. Hommik oligi selline vastik uimane aga tänu linnas käigule tõmbas paremaks. Võistlus läks enamasti pe**se... Selja tõmbas teine ring ikka suht korralikult ära ja siis olid laskumised aamen. Vastik. Teistel läks vist isegi enam-vähem. Meie ainuke naisveteran oli teine. Tubli. Noored tüdrukud kurtsid, et neil jälle sada häda ja kõik valesti aga minuarust sõitsid nagu päris hästi. Aga naistele peaks vist koguaeg kõik ideaalne olema, siis oleks hea rahulik elada... Ise olin vist 14. ja Jakob pani mulle mingi 20 sekiga ära. Kahju natukene aga mis siin ikka halada, see ei muudaks midagi. Õhtul oli jälle kohstuslik pokker. Jaak oli enda kurgunibu alkoholiga niisutanud, kõigil lõbu laialt. Parim nali hakkas, kui kõik hakkasid magama minema. Jaak ei tahtnud kuidagi leppida, et me magama läheme, eriti oli tal kahju, et tüdrukud ei tahtnud teda enda kaissu võta. Haripunkt oli see, kui Jackil õnnestus kuidagi Kristeli ja Liisi tuppa sisse saada. Kuna ma tegin järgmiseks päevaks suuski, ei leidnud ma harju ülesse. Koputan mina tüdrukute ukse peale, ja vastu tuleb Jaagu joogine hääl " Ära segaaa, me*õkhh* teemeee Kristeliga Lapssi"... Ilmselt oleks tüdrukud saanud varem magama aga üks neist on lihtsalt liiga hea inimene( kõik teavad kellest jutt käib) ja jäi Jaagu valesti nagu " mul on käed külmad" uskuma... Suuskadele saingi ainult paraka alla.
Hommikuks panin kolmveerand tundi enne teisi kella helisema, et suuski teha. Sain needki enne 40min ärasõitu valmis. Kiirelt söömas ja kostüüm selga aetuna läksin tagasi, et panen suusad bussi... Aga toda nalja, kulla-kallis Hans oli minu ja enda suusad sassi ajanud ning mulle paraka alla keevitanud. Mul oli küll kaks paari tehtud aga mul keris nii ära. Ei ole ammu nii vihastanud. Vabandust, reisilolijad, loodan, et teile püsivaid kahjustusi ei tekkinud. Soenduse tegin uisusuusaga... jäin elama. Moti oli küll juba maha kiskunud. Startida üritasin ikka endale omaselt, võimalikult kiiresti. Tiia käest sain natukene pragada aga ma ei saaks teistmoodi. Klassikas võtsin selja pärast kohe kõvasti kergemalt... Paaris osadel tulin Jaksile ilusti järgi aga tõusu peal, ohhhh, vahelduvat ei ole ikka mõnus sõita kui seljapoiss pinges, sealt vahegi. Jälle mingi 20 sekki.
Liis oli öösel haigeks jäänud, tema ei startinud. Tema probleemi sai kohe Sigrid ära kasutada, tal olid valed kepid kaasa antud ja sai nüüd Udumäe omadega uhada. Kristelil olid jälle probleemid peale finšhit, kui mälu ei peta siis oli ta 4. ning mingi väike vahe esimestega. Aga ta ajas ikka mingi, et ta ei sooritanud oma tehnikat korralikult ja oleks võinud ülinaine olla. Ma ei tea kui ta kutt oleks, meganaljakas oleks seda kuulata. Homme lisan ülejäänud.... muhahha, tee nagu seebikat. Homme lisan lõpu :D uudishimu tapab?

uh... Kolmteist.

Nonii paus ikka aga ei olnud aega trükkida ja mõtted uitasid mujal.
Haanja oli ideaalne, Nädalaga sai 18h 30min trenni tehtud, sõprapäeval pidin tartus käima, niiet oleks 20 ka ära saanud aga pole hullu. Haanjas käis Napa ka kaemas kuidas trenni tehakse. Proovis ka. Mõistab küll.
Eelmine esmaspäeval sain kõne Oltsilt, et ta tahaks otile suuskama minna ja et kas mina tuleks ka... Seletasin talle siis meie vahemaa probleemist. Lõpuks mainisin talle, et meil siin põlvini hanged ja muinasjutuline lumi. Hea tüüp jäi uskuma. Õhtuseks trenniks oli kohal. Ta oli rahul, vähemalt niipalju lugesin ta näost välja. Õhtul paugutasime, siiski kalendriga maas temast... Teisipäeva hommikul jalutasime, õhtul panime jälle " puid ahju alla" ja oligi aeg tagasi tulla. Õhtul omadega jumala rahul piilusime veel spordiringi võimalusi. Vaevalt 400m ring. Jummel jummel.
Kolmapäeval hommikul ei tahtnud üldse tõusta, jube nõrkus. Väitsin endale, et see pededele ja suundusin kahe paiku trenni. Tegin suuski, mis haanjas halliks sõidetud said. See kõik pani natukene pea valutama aga ikkagi ei tahtnud ma endale seda tunnistada. 4 ajal läksin rajale, suusatalve teine etapp ju. Paar ringi, väga pooltahke oli olla, tegin veel kolm liigutust ja läksin starti. Esimesed kolm liigutust olid nii kanged, mõtlesin, et ma jäängi siia. Enesetunnet pole siis, tundub suusk ka kehvapoolsem. Teine kord oli veel hullem, peavalu hakkas tugevnema ja üldse mõnus polnud olla. Peale seda, suundsin jalamaid( hiilgav sõna) riietusruumi ja olin koduteel. Koju jõudes peaegu lõõtsutasin. Igaksjuhuks kraadisin.. hiihiih 38.2 jepiii. Surusin endale c-vitamiini ja muid mõnusaid asju sisse ja magama. Öö oli õudne, valget asja kallistades ja talle oma sisikonda pakkudes sai mitu tundi veedetud. Neljapäeva hommikul oli vikatimees käinud, nõrkus oli keha vallutanud ja jalgu ei tahtnud alla võta. Päeva peale sai vaikselt juba liigutada. Reede läks paremini. Ja laupäeval sai juba haanjas suusatamas käidud, seal oli mahe. Pühapäeval puhkasin jälle. seegi mahe. Täna sai miniovaalil pead tiirelma aetud. Mõned kiirendused hüppasid ka sisse;) Märtsis pidi meeter lund tulema, ehk siis sa puruks võistelda. Seniks heihoo.

Jälle uttu.

Nonii, Kiire sissekanne, kiiretele.
Pühapäeval magasin kaua kaua ja trenni ei teinud( tuimalt lasin lebo).- ehk siis ebaoluline.
Esmaspäeval trennis jooksin 40 minutit, hüppasin treppe 3x10( tartus lund pole ja midagi muud teha pole) Jõudu tegin ka 3x5 seeriat (kõht, käed, selg). Motti kiskus küll alla aga no mis teha.
Teisipäeval, ehk siis täna, oli midagi uut, vähemalt mulle. Algul 11 min jooksu, siis 4x20 drenšööri tõmbamine( 2 neist oli võimsuse peale), siis kohe 10 min jooksu jälle ja sama värk vahele ja lõpuks veel 11 min jooksu ja tõmbamine jäi samaks. Venitus ja lõdvestus peale. Venitus on eriti mõnus, naudin pidevalt. Muidugi pakkisin juba suuski ja asju kokku, sest homme, hahhahha, lähen mina jälle Haanjasse. Pühapäevani veedan oma aega suusamekas. Üksi küll jube mono aga lumi, mehed, lumi. Selle eest tapaks. Igastahes, kavatsen veel rahulikult sõita, mõni õhtu korralikult paugutada ja reede- laupäeva paiku ka tempotrenne teha. Külmemaks pidi ka minema. Rexi pidamist sai kotti juba pandud, igaksjuhuks kliistrit ka kaasa. Lefa-lefa pühapäevani. Tulen ja kannan korralikult ette. Seniks loodan, et Tartus tehakse kunstlund kui külmemaks läheb. 27.02 vaja ju sprint ära paugutada. Mõnusat meelt ja külma närvi:) Külma ilma ka.