Appi.

Elu on nii kiireks kruvitud, et halb hakkab. Suusasport lõppes natukene aega tagasi ära. Eestikate Maratoni ja Etv-hansa viimase etapiga. Asi ei ole kiita. Motivatsiooni isegi vist leiaks tegemiseks aga kas sellel ka mõtet on. Või noh, ma olen nüüd lõpuks peegli ülesse leidnud. (vihje,vihje) Minu keha ehitus pole just kõige suusatajalikum. Võibolla saaks ennast maksimum Jensuga võrrelda aga see oleks liiga mõnus balsam minu kõrvadele. Praegu olen küll jooksmas käinud, jõudu natukene teinud, et käest ära ei läheks. Samas ma ei taha, ei viitsi ja ei oska( või kas ikka oskan) midagi suurt muud teha. Niiet eks ma veel kogun nädala ja siis peaks trenni lahmima hakkama või oma elus mõnele uuele peatükile pealkirja panema. Nii vähe on häbi kirjutada aga üks teatud fänn vast loeb kaks korda, siis tundub pikem. Homme on äkki positiivsemad mõtted küljes , siis tulistan rohkem. Seniks mõnusat Kevadet.